Pilte septembrist

Inglorios Basterds

Nein, nein, nein, nein, nein! Käisime kinos vaatamas uut Quentin Tarantinod. Andres ütles: "Sitt." Ops siia: "Mitte nii väga. Aga ma midagi erilist ei ootanudki." Mina ka mitte. Selles valguses oli filmi draamakurv täiesti paikas: alguses nagu raadiomäng, keskpaikas hakkas tööle ja lõpus tundsin juba vana hea Quentinid. Teises järjekorras oleks olnud suur petumus. Aga ma ei hakka filme hindama, see jääku nende jaoks kes seda oskavad. Trash, Ops ja Nuxx. Piilun sinna kanti.
Opsist räägides sai mees kolmekümneühe aastaseks. Pidu toimus vanas heas kohas ja kööki täitis mõnus (vä?) suitsupilv. Mina keskendusin videoklippide filmimisele, bongo-rumpude mängimisele ja külaliste viina valamisele. Parim asi õhtu jooksul oli vanu häid sõpru korraks näha. Ka pekk oli eksootiline valik peremehe poolt, hindan seda otsust kõrgele. Ja lapsi oli nagu väikeloomi. Tundsin ennast nagu benettoni-reklaamis kui kolm beebi jooksid (!) ringi koos koeraga.
Vot. Vahepeal käisime ka Andresi saunas ja tema uhke projektori kaudu splatterfilmi "Last House On The Left"id vaatamas. Film oli niijanaa, aga set-up.. Uuh-aah! Ilmselt peab endale oma kinod ehitama hakkata. Palun 350 kohta, laia filmilina ja viiskümmend kõlarid. Ja punane vaip, et sõprad külla kutsuda. Yes, no, maybe? Anyone? Kui olete huvilised võtke ühendust Antsuga.