PÖFF jõudis kohale. Väga luks, filmiõpilaset saavad enam vähem tasuta sisse. Täitsa lõpp, kui suureks väike festivaal on paisunud: pronksist huntid, 230 filmi, lõpmatult palju väikefestivaale ja igavene armastus filmide kohta on näha ja tunda detsembrialguses Tallinna tänavatel.
Reedest ei jäänud muide muffigi puudu. Nimelt toimus jõhker soolaleiva pidu, kus kangelsteks sai salatud eliit, kus jooki jätkus ohtlikult kaua ja kus mulle kingiti laulav lips. Mis sa pärast siukest pidu võid öelda?
Krahlis jätkub rahvast.
Huntide isa, Simson Seakülast
Seagripp mõllab. Mina sain omale nohu ja palaviku, mis tähendas minu arust klassikaalist grippi. Sama haiguse said ka Andres ja Robi. Viimasel ajal lemmikfilme on olnud Hukkunud Alpinisti Hotell (Grigori Kromanov), Un Flic (Melville), Bloodsport (Cannon group) ja The Brood (Cronenberg). Kuigi voodis olen rohkem lugenud, kui ekraani vaatanud.
Nimelt olen käes jätkuvalt hoidanud Rootsis legendiks saanud Stieg Larssoni triloogia kaht esimest osa, Männer som hatar kvinnor (inglisek. vaba tõlge The Girl with Dragon Tattoo, kuigi Mehed kes vihkavad naisi oleks otsesem) ja Flickan som lekte med elden (Tüdruk kes mängis tulega). Larsson sai surma 50-aastasena ja raamatutest kaks esimest jooksvad Soomes juba filmilinal.
Soovitan põnevust kõikidele: lugege kas soome või inglisekeeles. Tegemist on ajakirjaniku-maailmasse paika pantud ja kavalalt addiktiivse kriminaallooga.
