H1N1

Seagripp mõllab. Mina sain omale nohu ja palaviku, mis tähendas minu arust klassikaalist grippi. Sama haiguse said ka Andres ja Robi. Viimasel ajal lemmikfilme on olnud Hukkunud Alpinisti Hotell (Grigori Kromanov), Un Flic (Melville), Bloodsport (Cannon group) ja The Brood (Cronenberg). Kuigi voodis olen rohkem lugenud, kui ekraani vaatanud.
Nimelt olen käes jätkuvalt hoidanud Rootsis legendiks saanud Stieg Larssoni triloogia kaht esimest osa, Männer som hatar kvinnor (inglisek. vaba tõlge The Girl with Dragon Tattoo, kuigi Mehed kes vihkavad naisi oleks otsesem) ja Flickan som lekte med elden (Tüdruk kes mängis tulega). Larsson sai surma 50-aastasena ja raamatutest kaks esimest jooksvad Soomes juba filmilinal.
Soovitan põnevust kõikidele: lugege kas soome või inglisekeeles. Tegemist on ajakirjaniku-maailmasse paika pantud ja kavalalt addiktiivse kriminaallooga.

A+R=PARTY

Pilte septembrist

Inglorios Basterds

Nein, nein, nein, nein, nein! Käisime kinos vaatamas uut Quentin Tarantinod. Andres ütles: "Sitt." Ops siia: "Mitte nii väga. Aga ma midagi erilist ei ootanudki." Mina ka mitte. Selles valguses oli filmi draamakurv täiesti paikas: alguses nagu raadiomäng, keskpaikas hakkas tööle ja lõpus tundsin juba vana hea Quentinid. Teises järjekorras oleks olnud suur petumus. Aga ma ei hakka filme hindama, see jääku nende jaoks kes seda oskavad. Trash, Ops ja Nuxx. Piilun sinna kanti.
Opsist räägides sai mees kolmekümneühe aastaseks. Pidu toimus vanas heas kohas ja kööki täitis mõnus (vä?) suitsupilv. Mina keskendusin videoklippide filmimisele, bongo-rumpude mängimisele ja külaliste viina valamisele. Parim asi õhtu jooksul oli vanu häid sõpru korraks näha. Ka pekk oli eksootiline valik peremehe poolt, hindan seda otsust kõrgele. Ja lapsi oli nagu väikeloomi. Tundsin ennast nagu benettoni-reklaamis kui kolm beebi jooksid (!) ringi koos koeraga.
Vot. Vahepeal käisime ka Andresi saunas ja tema uhke projektori kaudu splatterfilmi "Last House On The Left"id vaatamas. Film oli niijanaa, aga set-up.. Uuh-aah! Ilmselt peab endale oma kinod ehitama hakkata. Palun 350 kohta, laia filmilina ja viiskümmend kõlarid. Ja punane vaip, et sõprad külla kutsuda. Yes, no, maybe? Anyone? Kui olete huvilised võtke ühendust Antsuga.

Suve tipp

-puhkus Peipsi ääres koos meeste ja naistega, kaasaloetud (edit) sealhulgas maja värvimine, mis oli ora perses aga ikkagi värvimise väärt
-Ankara reis
-Tartu-bussid
-Robi ja Maria võteperiood Valgemetsas
-õlujoomine koos politseinikudega Hirvepargis
-onu uus lisamaja ja selle ehitus
-mingi romass
-Prantsuse reis
-Pirita beach
-grill
-saun
-naised
-mehed
-lapsed
-koerad
-mina ei tea, olen niisama rahul

COMING SOON

Mehed Peipsis.

Millest soomalased räägivad?

Millest soomalased räägivad?
Vorstist, seksist, randadest ja õllest.
Jõudsin just tagas Helsingsisse pärast nädala puhkust Lõuna-Prantsusmaal. Reis meeldis mulle väga, kuidki siin on ka palav ja chilliwilli. Kõike rohkem kasu välismaal reisidetes on tagasitulekuga: pärast reisi paistab enda riik välja nagu võõras koht. See efekt tuli mulle vastu näkku eriti tugevalt, sest ma pole ammu Helsingis aega viitnud. Helsingi on suur, rahvas elab harvas ja näod on päikest krabi punase värviga kõrvetatud. See on ehtne ja suvine Helsingi -aga võiks olla ka Tallinn, on ju nii?
Mõnikord kummitab mu meeles küsimus: Kas Soome tagasi või jääda Eestisse? Praegu tundub et pigem koos eestlastega kui Põhjapõdrade hulkas, kuidki mul päris kindlat seisukohta pole. Lõpuks tuntub, et whatever. Mis siin ikka raja joonistama. Siin on 29 graadi ja seal juuakse õlled. Ma tõesti enam mingid vahet ei tunne. Jaanipäev on juhannus ja lokki on kajakas. Head suvejatku kõikile. Tehke reisi ja nautike suve.

Hietsu on kõike populaarsem rand Helsingis.