ÕÕUUDDDNNEEE

Teade seda reklaami busspeatuste peal ja Viru-keskuse seinal? Seda valged plakaati, kus on ainult youtube'i search-aken ja sõna kingiproff? No pidin ma seda kodus klikkima. Loomulikult. Inimene, nagu ahv, on uudishimulik loom. Ärke klikkige. Seal on puhast õudust.

PÖFFi filmid 2009

Käisin vaatamas:
Accidents Happen / Andrew Lancaster
I Am Not Your Friend / György Palfi
Calamari Union Remake / Richard Lefebvre
Wolfy / Vassili Sigarev
Nymph / Pen-ek Ratanaruang
Bunny and the Bull / Paul King
Paperheart / Nicholas Jasenovec
Mary & Max /Adam Elliot
Aitäh ja nägemist.

PÖFF

PÖFF jõudis kohale. Väga luks, filmiõpilaset saavad enam vähem tasuta sisse. Täitsa lõpp, kui suureks väike festivaal on paisunud: pronksist huntid, 230 filmi, lõpmatult palju väikefestivaale ja igavene armastus filmide kohta on näha ja tunda detsembrialguses Tallinna tänavatel.
Reedest ei jäänud muide muffigi puudu. Nimelt toimus jõhker soolaleiva pidu, kus kangelsteks sai salatud eliit, kus jooki jätkus ohtlikult kaua ja kus mulle kingiti laulav lips. Mis sa pärast siukest pidu võid öelda?

Krahlis jätkub rahvast.

Huntide isa, Simson Seakülast

H1N1

Seagripp mõllab. Mina sain omale nohu ja palaviku, mis tähendas minu arust klassikaalist grippi. Sama haiguse said ka Andres ja Robi. Viimasel ajal lemmikfilme on olnud Hukkunud Alpinisti Hotell (Grigori Kromanov), Un Flic (Melville), Bloodsport (Cannon group) ja The Brood (Cronenberg). Kuigi voodis olen rohkem lugenud, kui ekraani vaatanud.
Nimelt olen käes jätkuvalt hoidanud Rootsis legendiks saanud Stieg Larssoni triloogia kaht esimest osa, Männer som hatar kvinnor (inglisek. vaba tõlge The Girl with Dragon Tattoo, kuigi Mehed kes vihkavad naisi oleks otsesem) ja Flickan som lekte med elden (Tüdruk kes mängis tulega). Larsson sai surma 50-aastasena ja raamatutest kaks esimest jooksvad Soomes juba filmilinal.
Soovitan põnevust kõikidele: lugege kas soome või inglisekeeles. Tegemist on ajakirjaniku-maailmasse paika pantud ja kavalalt addiktiivse kriminaallooga.

A+R=PARTY

Pilte septembrist

Inglorios Basterds

Nein, nein, nein, nein, nein! Käisime kinos vaatamas uut Quentin Tarantinod. Andres ütles: "Sitt." Ops siia: "Mitte nii väga. Aga ma midagi erilist ei ootanudki." Mina ka mitte. Selles valguses oli filmi draamakurv täiesti paikas: alguses nagu raadiomäng, keskpaikas hakkas tööle ja lõpus tundsin juba vana hea Quentinid. Teises järjekorras oleks olnud suur petumus. Aga ma ei hakka filme hindama, see jääku nende jaoks kes seda oskavad. Trash, Ops ja Nuxx. Piilun sinna kanti.
Opsist räägides sai mees kolmekümneühe aastaseks. Pidu toimus vanas heas kohas ja kööki täitis mõnus (vä?) suitsupilv. Mina keskendusin videoklippide filmimisele, bongo-rumpude mängimisele ja külaliste viina valamisele. Parim asi õhtu jooksul oli vanu häid sõpru korraks näha. Ka pekk oli eksootiline valik peremehe poolt, hindan seda otsust kõrgele. Ja lapsi oli nagu väikeloomi. Tundsin ennast nagu benettoni-reklaamis kui kolm beebi jooksid (!) ringi koos koeraga.
Vot. Vahepeal käisime ka Andresi saunas ja tema uhke projektori kaudu splatterfilmi "Last House On The Left"id vaatamas. Film oli niijanaa, aga set-up.. Uuh-aah! Ilmselt peab endale oma kinod ehitama hakkata. Palun 350 kohta, laia filmilina ja viiskümmend kõlarid. Ja punane vaip, et sõprad külla kutsuda. Yes, no, maybe? Anyone? Kui olete huvilised võtke ühendust Antsuga.